If science is half the man it says it is
Then I can build it
The machine that snaps
all of time in half

I can break its back
I can break its back

I can build a door
And I can travel through
They do it with telefony
You don’t see it much anymore, but
But surely I
But surely I

"The self can not be gained by one void of strength." -Mundaka Upanishad

Avastasin täna enda jaoks Ashtanga jooga. see on Vinyasa jooga üks alaliike, kus minnakse sujuvalt ühest asendist üle teisele nii, et hingamine on sünkroonis liigutustega. õige hingamine ongi Ashtanga puhul kõige olulisem. hingamine peaks olema tugevam kui su mõtted… tühjus oledki sina…ja kusjuures see täitsa toimib.. jooga on ainuke tegevus, mis vaigistab mu mõtted ja see tunne on väga hea. 

teatud harjutused on küll veidi keerulised.. eks see nõuab aega, et need käppa saada. peab kannatlik olema. aga seda jooga just õpetabki - olema kannatlik ja mitte heituma, kui teatud asend kohe välja ei tule. kui ei saa esimese/teise/kolmanda korraga hakkama, siis proovid uuesti ja hakkad saama… ja teiseks, õpetab jooga keskendumist - nii oma hingamisele kui harjutustele.

Ashtanga tähendab sanskriti keeles “eight limbs”: 

image

We do not “come into” this world; we come out of it,  as leaves from a tree. As the ocean “waves”, the universe “peoples.” Look, here is a tree in the garden and every summer it produces apples, and we call it an apple tree because the tree “apples.” That’s what it does. Alright, now here is a solar system inside a galaxy, and one of the peculiarities of this solar system is that at least on the planet earth, the thing peoples! In just the same way that an apple tree apples! 

You are a function of what the whole universe is doing in the same way that a wave is a function of what the whole ocean is doing.

Every individual is an expression of the whole realm of nature, a unique action of the total universe. This fact is rarely, if ever, experienced by most individuals. Even those who know it to be true in theory do not sense or feel it, but continue to be aware of themselves as isolated “egos” inside bags of skin. 

The most strongly enforced of all known taboos is the taboo against knowing who or what you really are behind the mask of your apparently separate, independent, and isolated ego.

We seldom realize, for example that our most private thoughts and emotions are not actually our own. For we think in terms of languages and images which we did not invent, but which were given to us by our society.



- Alan Watts 


image

hästipalju kohvi ja hästipalju muusikat. elu on ilus. nii vähe ongi õnneks vaja. mäletan seda kummalist tunnet, mis minus aasta aega tagasi vanas korteris aleksandri tänaval oli, kui kuulasin the cure’i ja aknast paistis ööpimeduses ükshaaval kustuvate akendega tigutorn. tigutorni asemel on nüüd maanteeamet, kuid see veider tunne on endiselt alles. nostalgia. 
the cure’i asemel on nüüd forest swords:
http://www.youtube.com/watch?v=UgYOcWh8G5E 

hästipalju kohvi ja hästipalju muusikat. elu on ilus. nii vähe ongi õnneks vaja. mäletan seda kummalist tunnet, mis minus aasta aega tagasi vanas korteris aleksandri tänaval oli, kui kuulasin the cure’i ja aknast paistis ööpimeduses ükshaaval kustuvate akendega tigutorn. tigutorni asemel on nüüd maanteeamet, kuid see veider tunne on endiselt alles. nostalgia. 

the cure’i asemel on nüüd forest swords:

http://www.youtube.com/watch?v=UgYOcWh8G5E 

" punane buss number 20 ei armasta mind ja mina teda" laulsin täna omaette, kui olin juba teist päeva järjest samast bussist maha jäänud. kui totter! ohjah, see viisijupp võiks täitsa sobida mõne Vennaskonna loosse. selline valuline ja melanhoolne. kuid siiski ei. 

miks ma siis ei armasta sind punane buss number 20? sest sa tuled alati kohale liiga vara. ma ei armasta ajalist täpsust. mulle meeldib hilineda. ja sellepärast ei armasta sina mind ja sõidad ära. kurb. vahel tahaks, et aega poleks olemas. et puuduks süsteem. kaotaks ära kellasüsteemi ja tahaks näha, mis saab. arvatavasti kaos. paanika. kuid siiski. laseks sellel mõned nummerdamata hetked kesta, naudiks seda ja siis taastaks korra. sest süsteemi on vaja. ilma selleta oleks inimestevaheline suhtlus väga kaootiline ja üsna võimatu.

olenemata sellest, et me vajame mingisugust süsteemi, siis tegelikult aega ennast füüsiliselt ei ole olemas. see on olemas vaid meie mõtetes. on vaid rada erinevaid hetki, millele oleme andnud verbaalsed tähendused: minevik-olevik-tulevik.

imageKeeleteadus on tegelikult päris intrigeeriv. just selle semantiline (tähenduslik) pool. Šveitsi keeleteadlane Ferdinand de Saussure (semioloogia ja strukturalismi rajaja) leidis, et keel on semioloogiline märgisüsteem.  

Semiootika keskmes on arusaam, et kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida  hoiavad püsti märgid. 

Märk koosneb tähistatavast (idee-sisu) ja tähistajast (vorm). Ehk siis eksisteerib mingi objekt x, millele teatud keeles vastab sõna Y. näiteks tähistatavaks on mustade täppidega mardikas ja tähistajaks eestikeelne sõna lepatriinu, ingliskeelne sõna ladybird, sakakeeles Marienkäfer jne. 

tähistaja ja tähistatava vahel on erinevaid seoseid: 

  • Ikoonilised märgid – tähistajate ja tähistatavate vahel on sarnasus. Ikooniliste märkide tüüpilised näited on pildid, millel kujutatakse reaalsete objektidega sarnaseid motiive, (näiteks portreed). Ka mudelid on teatavad ikoonid. Ikoonide näidetena nimetatakse veel: diagrammid, teetähiseid, maakaarte, asendiplaane, mürade edasiandmist muusikas, fotosid,maale; joonistusi; ka onomatopoeetilisi sõnu, nagu “kukeleegu!” ja “atsihh!” (hehee).
  • Konventsionaalsete märkide puhul on tähistaja ja tähistatava seos tinglik ehk kokkuleppeline. nt abstraktne kunst, sõna (ehk siis suures plaanis kõik keel, mida me räägime / kirjandus sealhulgas), matemaatilised märgid ( ka kellaaajad siinkohal), noodimärgid.  
  • Indeks-märgi puhul osutab tähistaja tähistatava omadusele. näiteks tuli ja suits. Suits on tule indeks. siis veelnäiteks suur täht sõnas Teie viitab austusele. 

image

Seega, kui me mõtleme nüüd ajale, siis verbaalsed mõisted nagu aeg-minevik-olevik-tulevik on tähistajad ja meie arusaamine/idee ajast on tähistatav. nendevaheline seos on inimestevaheline kokkulepe, nagu seda on ka keel tervikuna. keel on mõnesmõttes nagu illusioon. kuna me võtame enda igapäevasi keelelisi väljendeid nii iseenesestmõistetavatena, siis me arvame, et need mõisted peegeldavad reaalsust tõesena. kuid tegelikult on see on vaid sotsiaalne kokkulepe. mul on raske sellist ajataju tõsiselt võtta. miks peab olema olemas minevik? ei pea. ka tulevikku ei ole.  on hetk. üks väga pikk hetk siin ja praegu. on vaid üks kestev ainuke hetk, mida võin nimetada olevikuks. see on minu keeleline ja tunnetuslik kokkelepe iseendaga, ei mitte kellegi teisega. 

siinkohal meenub zen-budismist kõnelev filosoof Alan Watts:

"What we see as death, empty space, or nothingness is only 
the trough between the crests of this endlessly waving ocean. It is all part of 
the illusion that there should seem to be something to be gained in the future, 
and that there is an urgent necessity to go on and on until we get it. Yet just 
as there is no time but the present, and no one except the all-and-everything, 
there is never anything to be gained—though the zest of the game is to pretend 
there is.”

kui mineviku-oleviku-tuleviku osas võin elada enda tunde ja arusaamise järgi, siis konkreetsete kellaaegadega on veidi keerulisem. seega, punane buss number 20, ma katsun sinust aru saada ja sinu ajataju järgi end kiiremini liigutama hakata. sest muidu ma ei jõua sinna, kuhu ma tahan. ja see on päris kurb. 

lõpetuseks, natuke veel Wattsi, sest ta on äge:  

 http://www.youtube.com/watch?v=BZNB3iYw9fc

Avastasin täna puhtjuhuslikult ühe andeka ameerika skulptori Paige Bradley. mulle meeldib see, kuidas ta suhestub kunsti ja leiab, et kunst ei ole midagi eraldiseisvat, vaid see on osa meist endast: "Art is not entertainment. Art is not luxury goods. Art is culture. It is you and me.” 

mul on tunne, et inimesed on paljuski nagu kookonid. nad lukustavad sageli oma emotsioonid ja tunded endasse ega näita neid maailmale välja. seetõttu ongi kunst vajalik. ta on inimestele nende sisemiseks peegliks. kunst peegeldab meile meie tundeid ja mõtteid ja (sala)soove, mida muidu ehk ei oskaks endas märgata. sageli ehk isegi ei tahakski. 

Bradley on loonud mitmeid skulptuure, mis on visuaalselt hästi väljendusrikkad ja jõulised. oma idee poolest on nad kõik seotud vabaduse / vabanemisega - inimese tahtega lüüa lahti tema sees olevatest ja teda ümbritsevatest ahelatest. 

järgnevalt toon välja mõned enda lemmikud: 

image

"Blossom"

Playful and meditative, Blossom
holds that which is important,
possibly even sacred and begins
to welcome magic into her
life. She is thoughtful and still,
but at the point of blossoming
into action. The moving
pendulum of the sphere reminds
me of patience. As long as we
stay open and receptive, what
we need in our lives will come
to us when the time is right.

image

 ”Expansion”

From the moment we are born,
the world tends to have a
container already built for us
to fit inside: A social security
number, a gender, a race,
a profession or an I.Q. I ponder
if we are more defined by the
container we are in, rather than
what we are inside. Would we
recognize ourselves if we could
expand beyond our bodies? 
Would we still be able to exist
if we were authentically
'un-contained'?

image

"Evolution"
As we contemplate the timeline
of our life, we have to ask if
we are we truly evolving
into a more spiritual and free
human being, or are we even
more encumbered by
attachments to our desires.
Aging does not necessarily give
me the wisdom to evolve into
a better human being. All I
know is that I must stretch this
portal open and see the
truth for myself.

image

"Winter"

It is often hard to appreciate

the seasons of life, the aging,
the changing, the growing, the
adapting, and the coping. But
the pain disappears when I
remember there is a reason for
each season, and it is merely
so we can get to the next –
Winter is here in hibernation;
thinking and breathing; storing
energy; coiling it up for
the destined release.


image

"Freedom Bound"

A relationship is merely a series
of threads woven by two people.
Eventually an entire tapestry
can wrap us together and
become a foundation. Yet, as
we grow together we must
also grow independently.
Freedom Bound is about
stretching the ties that we weave
to remain individuals. We can
spread our wings and a
metamorphosis begins. A
bind often begets the desire
for freedom, and freedom
often begets rebirth.


image


Nested Rhythms

Our most important desires to find
an equal in life, a love we can 
grow and become entwined with
while retaining the strength to
keep our own sense of self – our
own rhythm. Inspired by the
eastern symbol of the Yin Yang,
the lovers lay in perfect equality,
but still opposites. The figures
become entwined with each
other in their own natural
way creating a nest that
is unique to their bond.
The balance of sameness
and difference keeps respect,
compromise and empathy
flowing in a circle between
all connections. This balance is
essential to life…and love.




kui tekkis huvi, siis siit saab tema teisi töid ka uurida:  http://paigebradley.com/early_work/index.html



alustaksin oma tänast postitust Ilmar Raagi mõttega:

 ”Kui lastel on detailide nautimine, siis kasvades loo nautimine tuleb sinna kõrvale. Loo nautimine siis tegelikult tähendab, et me õpime nägema põhjus-tagajärg seoseid, mida lapsed sedavõrd ei näe. Lisaks põhjus-tagajärg seosele, see detaili nautimine jääb alles. Umbes niimoodi, nagu me ikka võime päiksetõusu nautida, ehkki seal väga suurt narratiivi taga ei ole.”

ilus.

/

tunne on õige. kuigi pean tunnistama, et end sõnades kirjalikult väljendada pole minu jaoks nii lihtne. nimelt, ma ei ole kunagi tundnud, et endast kirjutamine oleks midagi, mis mulle sobiks. see tegevus on alati olnud kuidagi õudne - liiga paljastav. olen tahtnud hoida mõtteid iseendas ja pole näinud nende kirjapanemisel mõtet. ei ole ka julgenud. hirm paljastuse ees. hirm hinnangute ees - nii iseenda kui teiste. põhjuseid on palju. lihtsam on olnud asju enda sees lahendada. 

elu on liikumine ja seda iseloomustavad pidevad muutused. tunnen, et iga päev olen natukene nagu uus inimene, uute ideede ja mõtetega. iga uus päev olen paljuski see, kes ma eile ei olnud. seega harjumuspärane arusaamine, et mõtete kirjapanemine ei ole miski, mis mulle sobiks, pööras end ringi ja hakkas tegema kukerpalle teises suunas. ja mis kõige vahvam, see toimus puhtspontaanselt. tekkis selline ilus iseeneslik tunne, et miks mitte proovida ja kirja panna see, mis minu sees kirjapanemist tundub väärt olevat. viimasel ajal on niisugune spontaanne tegutsemine mulle tohutult meeldima hakanud. spontaansusest olen võtnud vastu otsuseid, mille üle liigselt mõtiskledes, oleksin need peast kõrvale heitnud ja seetõttu ka tegemata jätnud. spontaansed jalutuskäigud. spontaansed seosed. spontaansed tunded. kõik toimub kuidagi sundimatult, asjad juhtuvad iseenesest. ja nii ongi hea. 

olen siin selleks, et (proovida) luua mingisugust süsteemi ja korda, iseendas. see on jutt eelkõige minule endale. kui panen end sõnadesse, siis saan ehk iseendast paremini aru. uskuda ju võib. 

jah, uskuma peab. eelkõige iseendasse. ilma selleta on raske elada. mäletan, et kord väiksena käisin Kaunite Kunstide Koolis. olin siis teises klassis ja läksin Kaunite Kunstide Kooli vabast tahtest. mulle tundus, et koolis ei õpetatud piisavas koguses lahedaid ja minu jaoks eriti kauneid asju. tahtsin midagi ise luua ja teha. koolis oli aga alati kõik kuidagi liiga teoreetiline ja rohkem ka nagu kohustus kui nauding. Kaunite Kunstide kool sai minu jaoks eriliseks paigaks. seal oli äge! see oli tegelikult ka kohalkäimist väärt. tunnid toimusid neli/viis korda nädalas. meeles on see, et tegime massiivselt näidendeid, mis põhinesid klassikalistel lastemuinasjuttudel nagu “kolm põrsakest” , “kolm karu”, “punamütsike”, “hunt ja seitse kitsetalle”. mina mängisin tavaliselt kõrvalosi, kuna olin üsna arg näitleja. meenub ka see, et käisin keraamikatundides-voolisime kahtlaseid savist kujukesi (need kõik kinkisin emale, sest mulle endale lõpptulemus kunagi ei meeldinud. asi on vist selles, et kõik, mida ma oma käega loon, ei ole minu jaoks kunagi piisavalt hea. olgu see siis essee, maal, savikuju või mis iganes. alati on tunne, et saab veel paremini. päris rahul olen asjadega harva).

mäletan ka, et käisin Kaunite Kunstide koolis Kaari Sillamaa lastekooris, kus iga kord laulsime üht lugu usust: 

Keegi pole liiga väike, keegi pole liiga suur.
Kui vaid teada saaks, kus põimub hea ja kurja juur.
Lootus annab rõõmu olla, usu mind mu hell ja hea.
Neile ongi maailm valla, kelle usk on suur.

 lugu mu kõrvus helisemas, jalutasin õndsuses kodu poole. väikese tüdrukuna uskusin päris paljusi asju. 

Kasvades suuremaks sain aru, et kui loodan liiga palju inimestelt saada, siis võib tekkida olukord, kus minu ootused ei lähe täide. tagajärg on pettumustunne ja see teeb haiget. seega olen jõudnud järeldusele, et hoidumaks valust ja kannatusest, tasub elus võimalikult vähe õhulosse ehitada. olen sellise askeetlikuma maailma poolt. tunnen, et ma ei otsi rahulolu väljastpoolt, kuna suudan end ilma väliste hüvedeta õnnelikuks teha : “Blessed is he who expects nothing, for he shall never be disappointed.” Alexander Pope 

nooremana ei saanud ma sellest päris hästi aru ja otsisin ikka rohkem väljastpoolt kedagi/midagi, mis mulle annaks seda, mida ma vajan. kuid nii toimib endiselt nii minu meelest väga suur osa maailmast. vajatakse teisi, oskamata olla ise. 

leian, et usk ja lootus iseendasse on elus üks tähtsamaid asju. usun eelkõige oma unistustesse ja sellesse, et võin iga päev teha pisikesi samme nendeni jõudmise suunas.samuti püüan ma täna olla (kasvõi natuke) parem inimene, kui olin eile. usun sellesse, et iga päev saan endas midagi muuta. progress on oluline. mitte jääda peatuma. 

I will not die an unlived life 
I will not live in fear of 
falling or catching fire. 
I choose to inhabit my days, 
to allow my living to open me, 

to make me less afraid, 
more accessible, 
to loosen my heart 
until it becomes a wing, 
a torch, a promise. 
I choose to risk my significance; 
to live so that which came to me as seed 
goes to the next as blossom 
and that which came to me as blossom, 
goes on as fruit. 
    ~ Dawna Markova

/

 usun ka unenägudesse, nad pakuvad lohutust, kui igapäevareaalsus on mõnikord valus. unenäod! oooo! sageli on  nii, et unistused ja unenäod asuvad igapäevareaalsusest kõrgemal, nad muutuvad tähtsamaks. kohati on nad isegi ilusamad, kui hetkereaalsus.

mulle tundub, et unistused / unenäod ja argipäev on justkui paralleelmaailmad. nad on mõlemad maailmad, mis on alati mul olemas ja milles ma igapäevaselt elan. mul on justkui kaks reaalsust. päris sürr. 


image

elu on nii imeline.


you must confront your life
which is sneaking up on you
like a rapt coiled serpent
snail-slime
you must confront the inevitable 
eventually
Bloody Bones has got you!

    Mr.Mojo Risin’

confusion will be my epitaph